Kuldlõige on nüüdseks läbi, mis on oh kui kurb. It was kind of cool, all the organizing and stuff.Kuidas siis tegelikult läks pole halli aimugi, üritusele pääsesime kõige lähemale laval olles, see oli ka kõik, me tegelikult ei teagi, kes võitis või kes eriauhindu said, aga see polegi tegelikult oluline.
Seekord oldi pool tundi ajakavast ees, mis oli üllatav, tavaliselt oldakse ikka kavast maas. Kuigi mu jalad värisesid ja üldse olin nagu hirv autotuledes, siis õhtu oli awesome, tahaks kohe mingist järgmisest konkursist osa võtta :) Järgmine aasta kindlasti jälle.
Samas, kui korraks kõrvale jätta adrenaliini laks (aga ainult hästi korraks), siis tegelikult on hullem pingelangus. Eesti keele uurimistöö sai valmis ja Kuldlõikega on ühel pool. Mida ma kogu selle maast leitud vaba ajaga peale hakkan? :D Tegelikult kui aus olla, siis on mu 16-e punktises "to do list'is" veel kolm asja alles, aga nendega pole enam kiire aega on.
Ma pole vist päris tükil ajal teinud midagi vabatahtlikku tegelikult üldse midagi millest sellise positiivsuse laengu saaks. Ok võib-olla ainult Noore tantsukriitiku konkurss, aga Kuldlõige trumpab selle üle.
"Väike ümmargune rõõmupall"
Selgus, et kodust on meigieemaldaja otsa saanud, not good :D
Päikest,
Mannu

